Kui kopsupõletik kiusab

Kui detsembris järjekordse külmetuse ja rinnapõletikuga maadlesin, nii et isegi rinnakabinetti külastada plaanisin, siis seekord läks natuke veel halvemini. Teisipäeval kirjutasin, et elu teeb omad korrektuurid ja kui on vaja aeg maha võtta, küll siis keha juba seda korraldada oskab. Kui Seitsmese arenguvestlusel käidud, viis Jürgen mind Nõmme polikliinikusse röntgenipilti tegema. Mingil mulle teada olemata põhjusel otsustas tehnik teha pildi mitte ainult eest nagu perearsti saatekiri küsis, vaid ka külje pealt ja sealt selgus, et mu vasaku kopsu sagar joonistub esile (või midagi sellist jäi mul sellest meelde) ja see tähendab, et mul on kopsus põletik – bronhopneumoonia siis peenema nimetusega.

Kopsupõletik ehk pneumoonia on sage hingamiselundite haigus. Põletik võib olla koldeline, kuid  ka  terveid kopsusagaraid või -sagarikke haarav. Koldelist põletikku nimetatakse ka bronhopneumooniaks.

Radioloogilisel uuringul leitakse kopsudes kas väiksemaid või suuremaid ebaselgete kontuuridega varjustusi. Lobaarse vormi puhul on varjustatud terve sagar. Haigus kulgeb kergel, mõõdukal ja raskel kujul vastavalt põletiku ulatusele ja sümptomite ägedusele.  (Allikas: Kliinik.ee “Kopsupõletik”)

pneumoniile-1

Ma vist ikka päris täpselt selle haiguse raskust ei adunud, sest teisipäeva õhtul käisin Seitsmesel lasteaias järel nii, et ühe käega lükkasin Aastase käru ja teise käega vedasin Kolmest kelgul. Kolmapäeval ei olnud ma oluliselt targem – ilm oli mõnusalt karge ja käisime Kolmese ja Aastasega postkontoris ja poes. No aga raske ju polnud olla kuidagi ja värske õhk tundus hirmus mõnus! Lõunaks tegin veel lastele pannkooke terve kuhja ja sõin neid isegi isuga.

Kuni ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja…

Kuni siis selle hetkeni kuni tegelikult sai täiesti kõik jaks otsa, kohutavalt iiveldama hakkas ja ma enam püsti olla ei jaksanud. Sündmuste käigust ette rutates tuleb kohe kiirelt mainida, et mind (ja Jürgenit) oli tabanud kõigele muule lisaks ka kõhuviirus. Ühesõnaga, olin voodis pikali, Seitsmene oli kodust ära ja pisemad põnnid katsusid kuidagi endaga ise hakkama saada. Lugesin minuteid kuni Jürgen koju jõuaks ja ta muudkui ei tulnud ja ei tulnud. Kuna ma siis ei teadnud veel kõhuviirusest midagi ja kartsin, et nüüd olen järgmised nädal aega voodirežiimil, siis uurisin juba igasuguseid lapsehoidmise variante. No ja kui lõpuks siis Jürgen jõudis, oli pilt üpris selge, mis meid tabanud on.

Pikk õhtu ja veel pikem öö

Tegelikult kartsin ma esimese hooga väga, mis saab kui lapsed nüüd ka tõbiseks jäävad ja me mõlemad Jürgeniga rivist väljas oleme. Siis tuli meelde, et õigus jah, kahel suuremal oli pühapäeval vastu esmaspäeva natuke halb olla ja pisikesel põnnil ei püsinud teisipäeva hommikul puder sees. Huh, sellega oli üks mure kohe vähem – ilmselgelt olid nemad selle kõik juba läbi teinud.

Pärast õhtuse antibiootikumi võtmist, ei püsinud mul vesi kuni öösel kella kolmeni sees, see antibiootikumikord läkski selle nahka. Sealt edasi hakkas vaikselt paremaks minema. Hommikusöögiks sõin vaniljejäätist ja vaikselt hakkasime ennast siis krõbuskileibade ja veega turgutama. Mul on õnneks siiski kehal varusid ja sellisest 12-tunnisest paastumisest tulen kergemini välja kui Jürgen.

Kopsupõletik on ju ikka

Novot – kõhuviirus tuli ja läks, aga kopsupõletik jäi. Reede hommikul võeti vereproov ja kahjuks ei tulnud mükoplasma tulemust kella 15ks, nii et antibiootikumi vahetuse vajadus selgub alles esmaspäeval. Seni tuleb hingamisharjutusi teha ja palju vedelikku tarbida, mitte üle pingutada ja ilmselt oleks targem ka kodus püsida.

Ravi põhilisteks komponentideks on haiget säästev režiim (algul voodirahu, hiljem piiratud liikumise ja väljaskäimisega), põletikuvastased ja sümptomaatilised vahendid. Tänu tänapäeval olemasolevatele efektiivsetele antibiootikumidele ei vaja kerge ning keskmise raskusega kopsupõletiku põdejad hospitaliseerimist. Sümptomaatilistest vahenditest on eriti tähtsad röga eritumist soodustavad vahendid: kuumad ravimteed, apteekide käsimüügis pakutavad rögavedeldajad, kuum soodapiim jt. (Allikas: Kliinik.ee “Kopsupõletik”)

Igal mündil on kaks külge

Ühest küljest läks meil ikka väga hästi – Jürgen sai olla kõige raskemal ajal mulle abiks ja tema muide võtab seda minu kopsupõletikku õnneks tõsisemalt kui ma ise ja tema tubli eeltöö tulemusena sai ta vähemalt need mõned päevad mulle siin kodus abiks olla. Õnneks (või ka kahjuks) ei saanud tema komandeering rohelist tuld, nii et esialgu kardetud 5-päevane tööreis lükkus paar nädalat edasi. Nii ei pidanud ma ennast teise linna komandeerima ja nii ei pea ma loodetavasti ka kedagi siia omale 24/7 appi leidma. Küll need lapsed siin õues käidud saavad – Karl saab ju rõdul oma uned magatud.

Minu jaoks oli üks hirmsamaid avastusi muidugi eilne lugemine, et kopsupõletikust tervenemine võtab aega 3-4 nädalat. Ma lootsin, et saan antibiootikumikuuri peale, nädalake võtan ja ongi kõik. Pähh, ma ütlen, ma pole harjunud haige ja rivist väljas olema. Ei taha! Terve tahan olla! 🙂

1781460-45899710-00-0-1496909286-1496909299-0-1496963352-0-1496996009-1497504272-0-1497504526-0-1497511613-1497511616-650-1-1497511616-650-04f9ebaa03-1497512193

Igatahes, võtke ikka oma haigusi tõsiselt ja püsige terved! Ma lähen nüüd pikutama või süüa tegema või raamatut lugema (et öist und ära ei rikuks päevase magamisega).

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s