Üle aasta tagasi detsembris kui veel rase olin ja Karli ootasin, kirjutasin Eesti Pere (varem Minu Pere) blogisse kommirongist ja laste magusaga premeerimisest. Nüüdseks oleme teadlikumaks saanud ja püüdnud ühtteist selles osas muuta.
Ilmselt oma üleväsimusest ja muudest stressiallikatest tingituna tekkis seega mingil hetkel täiesti märkamatult harjumus lapsi „ära osta“. Ma ei salli üldse sellist äraostmist ja esimese/ühe lapsega oli selle jälgimine kuidagi oluliselt lihtsam. Vaatasin väga viltu neile, kes pakkusid lastele mingit meelehead selle eest, kui nad said kiirelt riidesse, autosse jne. Nüüd aga on aja jooksul tekkinud esiteks koju kapiriiul, kus on pidevalt midagi magusat (kommid, küpsised, kuivatatud marjad vms) ja teiseks harjumus ka lastele sealt ühtteist jagada.
Täiesti igapäevased mitu korda toimuvad olukorrad on näiteks selline, kui 6-aastane ütleb hommikul pärast pudru söömist, et tahab magustoitu ka. Lubame tal valida ühe kommi siis, kui on nii riides, et saab uksest välja astuda. Loomulikult nõuab ka väiksem oma kommi, aga tema ei saa päris täpselt veel sellest õueriides olemise reeglist aru. Nii ta siis saabki teinekord oma kommi kätte juba siis, kui oleme ta suure võimlemisega riidesse saanud või alles paneme teda riidesse. (Minu Pere blogi, 15.12.2016)
Teadvustamine aitab edasi
Sellest kommirongil olemise teadvustamisest oli päris palju juba abi, sest hakkasin rohkem neid mustreid märkama, millal näiteks kommi rohkem küsiti ja millistel hetkedel see käest ära hakkas minema. Tookord juhtus nii, et võtsin ühel sellisel hetkel kui mul silme eest selle komminurumise peale mustaks läks, kõik viimse kui magusa kommi ja küpsise, korjasin ühte kasti kokku ja viisin selle kasti autosse ära.
Ma arvan, et see juhtus umbes millalgi jaanuaris. Kommid sõitsid minuga mitu aega autos kaasas ja suurema osa kommidest viisin töökaaslastele. Koju jätsin mõned üksikud paremad palad.
Kui lastehoiust koju sõidame, küsitakse autos esimese asjana kommi. Ja nüüd päkapikkudega seoses – hommik algab juba enne hommikusööki kommiga ja lõpeb tihti pärast õhtusööki magustoiduga. Lisaks igasugused jõulupeod ja üritused, kus on ohjeldamatus koguses piparkooke (suhkruglasuuriga enamjaolt) ja kingipakiks kommid. Põhimõtteliselt on meie laste menüüs suur roll suhkrul suhkruga. (Minu Pere blogi, 15.12.2016)
Lego kommimasin
Päris suhkruvaba jaanuarikuud me ei teinud, kuigi tookord postitust kirjutades tundus see ainukese pääseteena. Olen seda meelt, et mõistlikus koguses (defineeri mõistlik, eks) ei ole see midagi hullu. Olukord muutub kriitiliseks juhul kui magusasöömine hakkab muu toidu tarbimist segama. See on siis toiteväärtuse poole pealt. Teisalt on aga ohtlik premeerimise juures hoopis see, et kui lapsed harjutada midagi tegema premeerimisega, ei taha nad pärast seda neid asju ilma preemiata üldse teha.
Alternatiivid
Olen täiesti kursis igasuguste magusa alternatiividega – külmutatud marjad, kuivatatud puuviljad (mis on tihti siiski suhkruga ületehtud vms), mingid lisatud suhkru vabad, muidugi ka suhkruvabad, mis on magustatud hoopis suhkruasendajatega. Loomulikult võib pakkuda ka näiteks mingeid looduslike magustajatega tehtud maiustusi – a la meega magusaks tehtud küpsised või siis värsked puuviljad jne. Siin tuleb aga mängu ikkagi see esimene ja kõige tähtsam küsimus – mis see “miski” siis ikkagi on? Magustoit? Preemia? Kui preemia, siis mille eest?
Nii ma olengi jõudnud mõttele, et kuidas ometi mina, kes ma küll ei ole kunagi otseselt kommide vastane olnud, olen jõudnud olukorda, kus mu lapsed nõuavad igal teisel hetkel magustoitu või kommi. Ja kuidas sellelt kommirongilt maha saada? Pooleldi naljaga, pooleldi tõsiselt arutasime juba abikaasaga varianti teha jaanuarikuust „magusavaba kuu“, no nagu septembris tehakse kampaaniat „septembris ei joo“. Samas, selline 100% vältimine ei tundu ka õige – kuidas leida see kuldne kesktee? (Minu Pere blogi, 15.12.2016)
Õpetame lastele loogikat
Jõudsime siis arusaamiseni, et preemia osakaalu igapäevaelus tuleb oluliselt vähendada ning preemia ja komm tulevad omavahel lahutada. Magus amps peab olema see, mis ta päriselt on – magus amps, vahepala, magustoit, aju toit, vms. Loomulikult võivad lapsed seda küsida! Küll aga oleme neid nüüd teadlikult harjutanud sellega, et kommi küsimine ei võrdu kommi saamisega. Selle käigus püüame lastele loogikat “läbi lillede” õpetada – näiteks on lastel endiselt harjumus küsida kommi siis kui nad on ennast õueriidesse saanud. Varem käis see niipidi, et lapsed küsisid “kui ma riidesse saan, kas siis kommi saan?”. Nüüd on see niipidi, et “olen õueriides ukse juures, palun kommi”.
Ka siin käib loogika igal sammul kaasas – kui vastan eitavalt, on see seotud ka mingi põhjusega. Näiteks – sa just lõpetasid magusa moosiga pudru söömise ja seetõttu hetkel kommi ei saa. Ka jõulude ajal muide selgitasime Seitsmesele, et sel aastal oleme meie vanematena päkapikkudele teada andnud, et nad kommi (ega muud söödavat) ei tooks (sest komme meil kodus on).
Otsused ennekõike
Magustoiduks on võimalik ka midagi “ägedamat” küsida – selliseks puhuks kui ma ise mingit magustoitu pole teinud (meie pere lemmikud on kissellid ja mannavaht), on vahel valikus ka jäätis või küpsised. Selle eelduseks on aga korralikult söödud soe toit. Hommikusöögihelbed ja magusad mahlajoogid (ka kodune morss) muide, lihtsalt tuli praegu meelde – need on meie kodus ka magustoidu kategoorias ja nende saamiseks peab mingit muud korralikku toitu enne sööma.
Oluline on see, et mõtestasime enda jaoks selle teema lahti ja võtsime otsused vastu. Nii on lihtsam ka lastele nii kodus kui poes ei öelda ja olla päris kindel, et sellele mingi eriline jauramine ei järgne.
Tegutse teadlikult 