Umbes 13 aastat tagasi tahtsin suure hurraaga jooksutrenniga tegelema hakata. No et ühekordne maksumus – jooksutossud ja mingid sobilikud jooksuriided selga ja mets on tasuta käest võtta. Sellest tekkis hulk hädasid, millega püüdsin pulmonoloogi ja ortopeedi abiga jõudumööda tegeleda.
Aastaid hiljem püüdsin uuesti jooksmise ette võtta ja mõtlesin sel korral alustada ortopeedist. Jooksmisega ma siiski ilma jalavaluta tegeleda ei saanud. Kuni jõudsin oma arusaamisega elust hoopis paljajalujalatsite ja uute liikumisharjumusteni.
Ükskord ammu ülikooli ajal tahtsin ma hirmsasti jooksutrenni tegema hakata. Ostsin jooksutossud ja hakkasin vaikselt jooksutiire tegema. Pigem muidugi sörkisin vaikselt ja iga korraga jaksasin ikka jälle natuke rohkem ja natuke pikemaid tiire teha. TTÜ ühikate kõrvalt sai mugavalt metsa vahele põigata ja Nõmme terviserajad olid kohe lähedalt võtta.
Pärast kevadet ja suve jõudsin põrutava avastuseni – mu põlv hakkas häda tegema ja parema jala teise-kolmanda varba juurest tõmbas igal natuke pikemal jalgadel liikumisel krampi. Lisaks olid ka mingid veidrad hingamisraskused. Tuli hakata tegelema selgitustööga, mis mu kehaga toimub.
Pulmonoloogi visiit
Kaks mõtet tuli pähe, millest alustada – pulmonoloog ja ortopeed. Kopsuarstil käisin ära – allergiaid ei tuvastatud ja diagnoosiks sain koormusastma. Igapäevast ravi polnud otseselt vaja, sest see tekkis ainult jooksmisel. Mulle kirjutati inhalaatori ravim, mida pidin pool tundi enne koormust hingamisteedesse pihustama. Kuna sügis ja talv tulid vahele ja ma niikuinii põlve pärast joosta ei saanud, ei hakanud ma seda ravimit kasutama.
Ortopeedi visiit
Ka ortopeedi külastuse võtsin ette ja ilma väga pika ja põhjaliku uurimiseta oli juba selge, et põlv oli saanud ülekoormuse. Raviskeem nägi ette koormuse vähendamist (st jooksmise vältimist) ja staatilisi harjutusi põlve ümbritsevate suurte lihaste tugevdamiseks. Niisiis oli jooksutrennidel kriips peal. Lisaks soovitati ka ortopeedilisi taldasid kasutama hakata.
Ortopeedi visiit vol 2
Ühel ilusal päeval mitu aastat hiljem tuli uuesti tahtmine jooksmisega tegeleda. Mul tuleb see isu alati kevadel esimeste ilusate ilmadega peale ja siis tahaks väga kuskil mõnusatel metsaradadel kulgeda. Sain isegi vist paar kuud Harku radadel vaikselt sörkimas käia kuni sama vana jama selle parema labajalaga peale hakkas. Pool tundi lasi liikuda ja siis tõmbas niimoodi krampi, et sain ainult hästi vaikselt kõndida. Võtsin siis ühe teise ortopeedi külastuse ette ja sain palju targemaks.
Nimelt tuvastati mul jala pikivõlvi lamenemine ja seetõttu põrutab jooksmine mu jalgu (ja ülejäänud keha) väga palju. Soovitusi oli päris mitu – alustuseks muidugi üldse mitte sellise spordialaga tegeleda, kus jalataldadele selline koormus on. Teiseks, kui ma ikka väga-väga tahan, siis peaks kasutama ortoose ehk spetsiaalseid ortopeedilisi jalatsi taldasid ja tegema spetsiaalseid harjutusi.
Ortopeediline tald on välispidiseks kasutamiseks mõeldud vahend, et parandada liikumiskvaliteeti. Sõna „ortho” pärineb kreeka keelest, mille tähendus on „sirge”, „otse”, „õige”. Ortopeediliste taldade eesmärgiks on korrigeerida alajäsemete biomehaanilisi ja kehahoiakuga seotud kõrvalekaldeid, parandades niiviisi ka liigutustegevuse funktsiooni efektiivsust ja ökonoomsust. Jalalaba ortopeedias kasutusel olevad korrektiivsed vahendid on mõeldud jalanõu sisse sisetallana. Ortopeedilised tallad vähendavad labajalale avalduvad survet ning muudavad jõudude ülekannet kõndimise ajal. (Allikas: Fysio apteek, 20.02.18)
Hea küll, tellisin need tallad ära, kandsin järjepidevalt igapäevaselt kingade sees, et jalgu harjutada ja spordijalatsi tallad ostsin ka. Mingid hästi jäigad jooksutossud olin ma vist omale juba enne soetanud, kuhu need tallad sisse ka mahtusid.
Mis muutus?
Jube tore oleks nüüd siinkohal öelda, et ortopeedilised tallad muutsid kõike ja edaspidi mul ühtegi probleemi jalgadega enam polnud ja et lippan sellest ajast tänaseni nagu väle põder. Aga ei! Ma ei oska öelda, kas nendest taldadest päriselt oli mingit kasu või mitte. Kui ma aasta hiljem käisin korduspilti tegemas, siis oli pilt õige pisut parem. Taheti mingeid uusi taldu mulle hoopis müüa. Aasta hiljem kutsuti mind veelkord proovipildile, aga ma enam ei läinud.
Jõudsin hoopis otsapidi teistsuguste elu(kvaliteeti) muutvate põhimõteteni.
Uued põhimõtted ja paljajalujalatsid
Nii jõudsingi läbi mitmete aastate alustuseks arusaamiseni, et jooksmine ei ole kohe üldse minu teema. Tänu Jürgenile on mul väga ehedad ja head näited tema ema ja õe näol, kelle jaoks liikumine (mitte jooksmine või muudmoodi trenn) on kui õhk. Nad peavad saama iga päev värskesse õhku liikuma. Sama suhtumisega on meie Kolmene – “pean saama värskesse õhku või olen päev otsa halvas tujus”. Vahel läheme temaga pärast õhtusööki ja enne hambapesu kasvõi pooleks tunniks õue.
Temaga koos kuskil staadioniserval turnimas käies, eriti praegu kui seal on mõnusad kõva lume hunnikud, tuletab mulle meelde neid aegu kui lapsepõlves sõbrannaga Paala järve ääres või Kauge tänava “sookal” uitamas ja turnimas käisime. Mulle on alati meeldinud turnida ja ronida, see on mul lihtsalt vahepeal meelest läinud igapäevaselt ümbritseval lamedal/siledal maapinnal liikumisega 🙂
Õhtused harjutused sabale – turnime lumekuhjade otsas
Lisaks igapäevaste liikumisharjumuste muutmisele on muutunud ka minu arusaam sellest, mida ma üldse jalale kaitseks ümber panna tahan. Kui vaatan oma jooksutosse ja nende taldasid, on täiesti arusaadav, et need panevad mu jalad valutama. Need on päkast vähemalt sentimeeter kitsamad kui mu jalg. Ja seda siis kui ma seisan selle talla peal, mitte ei vajuta sellele oma keharaskusega peale. Need on ka kannast päris kõrged ja päris jäigad – millised jõud mõjuvad seetõttu mu jalgade ja ülejäänud keha luudele-liigestele ja kuidas see mu elukvaliteeti mõjutab? Seda kõike ma alles uurin.
Vivobarefoot Hiker vs mu esimesed jooksutossud | ortopeediline tald vs minu jalg | kahe jooksutossu tald vs Vivobarefoot Hiker tald | Salomon talvesaabaste tald
Ka olen ma juba mitu aastat teadlikult püüdnud jälgida, kuidas ma kõnnin ja liigun – kus on raskuskese ja millise jalaosa esimesena maha panen. Milline on mu jala asend – kas jalad on päkast väga väljapoole või on jalad päris otse (kõrvaltvaatajale isegi pisut sissepoole tunduvad)? Kui palju õnnestub mu jalgadel päriselt liikuda ja maapinda tunnetada, enne kui selle täielikult maha panen ja kui astun. Millist liikumist saab mu keha läbi selle, kus ja kuidas ma kõnnin?
Turnime lumekuhjades
Jõudsin kuidagi ootamatult oma esimeste paljajalujalatsiteni (ilmselt mitte 100% barefoot, aga väga lähedased), mis olid üllatuslikult hoopis Maksimarketist ostetud 25 eurosed madalad eest laia ninaga ja väga painduva tallaga saapad. Nendest esimestest ja järgmistest jalatsitest tahan ma edaspidi ka kindlasti rohkem kirjutada, sest see teema on vähemalt mu enda jaoks väga põnev. Ehk kõnetab kedagi veel 🙂
Kas sa oled oma jalgu ja oma jalatseid selle pilguga vaadanud, kuidas jala ja jalatsi kuju omavahel klapivad? Kui sul on mõnedel jalatsitel tallad, mille saad välja võtta – vaata, kuidas su jalg põrandal talla peale sobitub ja millisesse asendisse see jalats su jala surub? Nüüd liiguta natuke oma jalga justkui kõnniksid, kuidas nüüd tundub? Mis mõtted sul tekkisid? 🙂
Tegutse teadlikult 