Karistus või tagajärg? Õpetan lapsele loogikat ja seoseid

Teate kui mitu aastat läks aega, et ma oskaks oma lapsele eakohaselt, teadlikult ja arusaadavalt karistuse ja loogilise tagajärje vahet rahulikult selgitada? No sinna 7,5 aasta kanti. Hüva, võib-olla natuke vähem, sest ma hakkasin sellekohast kirjandust lugema, kui esimene laps oli ehk paariaastane.

Seekord oli meil teemaks valetamine seoses ekraaniajaga ja olukord ise järgmine. Seitsmene tuli lasteaiast koju ja sai kella 17 ajal oma tavapärase pool tunnikest iPadis olemise ekraaniaega. Kasutas selle viisakalt ja kenasti ära, üle aja väga pikalt ei läinud ja kõik oli justkui hästi. Seejärel läks ta tunniks ajaks trenni.

Eakohased äppid ja nutimängud

Meil on juba mõnda aega olnud kodus kõigile kasutuseks olev nutiseade iPad. Sellega saavad Seitsmene ja Kolmene mängida, Seitsmene vaatab aeg-ajalt LEGOdest ehitamiseks juhendeid. Mina otsin sellega vahel retsepte ja vaatan õppevideosid.

Meie peres on lastel ettenähtud nutiseadme kasutuseks ekraaniaega Kolmesel 15 min ja Seitsmesel 30 min päevas. Juhul kui Seitsmene on käinud sõpradel külas, kelle juures on ta teleka/arvuti või nutiseadmetes mänginud, siis ta kodus enam ekraaniaega kasutada ei saa. Nüüd on meil tekkinud järgmine lahendust vajav teema – millised on eakohased mängud ja miks sõpradel need piirid teistsugused on.

Laste ekraaniaeg

Vahel tundub, et ma täiega mõtlen siin üle, kuidas ja kui palju mu Seitsmene ekraane vaatab ja kasutab. No et kuidas ma ikka nii konservatiivne olen ja kuidas ma nüüd ikka lapsele keelan siis seda, mida ta kõige rohkem ihaldab. No ja millest ta siis sõpradega omavahel rääkida saab, kui ta Robloxi, Growtopiat, Clash of Clansi või Drive Ahead’i ei mängi (jah, ma ikka üritan meelde jätta, mis mänge ta mängib ja olen isegi neid google abiga otsinud, et uurida, mida vanemad neist mängudest teadma peaksid).

Iga päev käib üks kella jälgimine ja ootamine, et millal ometi see kell nii palju saab, et tahvlisse lubatakse. Ja kogu aeg käib üks teistele meie maja lastele külla mangumine, sest seal ilmselt lubatakse oluliselt rohkem ekraane kasutada kui meil kodus.

Perearsti külastus

Täna käisime terve perega perearstil, et üle kontrollida, kuidas keegi sellest gripist välja on tulnud. Nagu mitmed korrad varemgi on jutuks olnud, siis see gripi läbipõdemine ei olegi see kõige hullem asi. Kõige halvem on selle juures tüsistuste tekkimise sagedus. Näiteks võib kergesti läbi põdedes tekkida siiski köha, mis jääb nädalateks kestma ning mille tagajärjeks võib olla hoopis näiteks kopsupõletik. Brr, mul just oli kopsupõletik, eks! Teine tihti esinev tüsistus on näiteks kõrvapõletik.

Meie pere seisukord oli üldiselt üpris hea, mulle tundus nii vähemalt. Seitsmene ja Kolmene köhivad veel pisut ja paar päeva peame neile ravimiauru tegema mõned korrad päevas, et saaks kiirelt koera sabast üle. Aastasel on ka köha ja natuke nohu ka – temale peame samuti leevenduseks auru tegema. Jürgenil on samuti köha veel püsima jäänud ja nüüd tuleb ekstra jälgida, et vedelikutarbimine oleks piisav ja jätkata rögalahtisti võtmist.

Meie pere must lammas olen kahjuks endiselt mina. Minu kahjuks räägib kõige rohkem see, et enne uue köha tekkimist ei saanud kopsupõletik täielikult veel läbi põetud. Hullem oli küll möödas ja praegu oli kuulates kops puhas, aga see võib veel muutuda. Minul olid ka kurgukaared veel päris punased ja nina paistis ka väga turses ja kinni olevat. Ravi poolest jätkub Sinupret, mõned päevad turse alandamiseks zyrtec ja samuti auru tegemine.

Igas halvas on midagi head

Pühapäeval olin tegelikult päris närviline, sest pelgasin esmaspäeva kui Jürgen tagasi tööle läheb ja ma üksinda kolme põnniga siin jälle oma haigusest taastumise ajal hakkama pean saama. Loomulikult saan ka onju 🙂 See ei tähenda, et natuke mingi kerge hirm poleks sees olnud. Ka tänane hommik oli selline segaste tunnetega ja tunnen, et alles nüüd pärastlõunal on kuidagi juba kergem olla. Päris hästi aitas mingist august välja tulla see kvaliteetaeg Seitsmesega kui Katani asustajate lauamängu mängisime 🙂

Seitsmene on pool päeva külapeale minekut nuianud, aga ma ei taha teda lasta. Mõnes mõttes olen isekas ja tahan, et ta ka kodus oleks – nii on mul ikkagi oluliselt lihtsam nii Kolmese kui Aastasega. Teisalt pelgan pisut ka seda, et ta midagi uut (st mõne uue viiruse) meile koju toob. Õues mängimine on täiesti ok, sest siis ei ole ta nii ninapidi kellegagi koos, aga teiste kodus…

Kõige selle pika haiguste aja kokkuvõtteks on mul tegelikult ka väga hea meel ära märkida, et ekraaniaega oleme jälginud siin haiguste ajal samamoodi. Liiga lihtne oleks lapsed tihedamini ekraani ette lasta, kui mul endal nii hea olla ei ole. Liiga palju olen ma aga pidanud varasemalt tegelema tagajärgedega, kus lapsed ei suuda enam ekraaniajast välja tulla ja nad ei oska enam niisama mänge mängida. Siis käibki üks igavuse üle vingumine. Meie pere ekraaniaja kasutusest plaanin mingi hetk pisut pikemalt ka kirjutada, kui võimalus tekib 🙂

Jaksu ootel

Novot, ja nii ma siis ootan, millal jaksan natuke pikemalt ja rohkem lastega uuesti õues olla. Just see aitab pikad päevad kõige kergemini üle ja läbi elada. Lapsed saavad värskesse õhku, söövad pärast hästi ja olgu siis kasvõi terve ülejäänud päeva tubased. Nii klapivad need ühised mängud ka oluliselt paremini. Ehk juba homme jõuan mõne minuti pikemalt õues olla 🙂 Samas ei tahaks ju, et haigusvimm ka uuesti ägeneks.

Abiliste otsing, millest ma mõni aeg tagasi kirjutasin, ei ole väga hästi veel edenenud. Haigused tulid vahele ja kontaktid jäid soiku. Nüüd siis vaikselt hakkan teemaga jälle tegelema.