Lugesin läbi Don Miguel Ruiz “Neli kokkulepet”. See raamat tuli jutuks PREP koolitusel, kus jaanuaris Jürgeniga käisime. Enamus sellest raamatust on suhteliselt “muinasjutt”. Natuke sarnases stiilis nagu Coelho “Alkeemik”, aga veel uhhuum 😀 igatahes lugesin ma selle ühe hooga läbi ja see pani mind mõtlema ikka. Lasin need osad, mis ei kõnetanud, endast kiiruga läbi ja võtsin enda jaoks olulise kaasa.
1. Olen laitmatu enda sõnades
“Räägi selgelt. Ütle, mida mõtled. Ära kasuta sõnu iseenda vastu ega kuulujuttude levitamiseks. Kasuta sõnade jõudu tõe ja armastuse edasiandmiseks.”
Minu jaoks oli siin oluline mõte selles, et ma loon ka oma peas oma sõnadega oma reaalsust. Kui ma teistega rääkides hoian ennast mingil moel tagasi ja jään viisakaks, siis mu oma peas ei ole sellisel kujul kontrolli ja oluliselt lihtsam on mingeid eelarvamusi ja suhtumisi pähe istutada. Juba enne selle raamatu lugemist oli mul üheks selle aasta mõtteks, et ma soovin sel aastal rääkida rohkem ideedest ja võimalikult palju vältida teistest inimestest rääkimist.
2. Ma ei võta midagi isiklikult
“Keegi ei tee midagi sinu pärast. See, mida teised ütlevad ja teevad, on nende enda reaalsuse ja unenäo projektsioon. Olles immuunne teiste arvamuste ja tegude suhtes, pole sa tarbetu kannatuse ohver.”
Seda põhimõtet on väga keeruline rakendada. Ikka tahaks ju kõike isiklikult võtta, sest ma ise olengi ju maailma naba. Ilma naljata, oma maailma naba olengi ju mina ise 🙂 Igatahes meeldis mulle väga selle põhimõtte juures toodud näide paljude saalidega kinost, kus igas kinos jookseb erinev film. Astun ühte kinno sisse ja näen seal iseennast filmi vaatamas. Filmi peaosatäitja olen ma ise ja näen seal filmis palju teisi inimesi ka. Kui ma nüüd lähen teise kinno, kus jookseb näiteks Jürgeni film, siis tema filmis olen ma ise teistsugune ja tema on seal teistsugune ja ka teised inimesed on seal teistsugused. Sest see on kellegi teise reaalsus.
Muide, võib vabalt olla, et see kino näide oli teises raamatus (Viies kokkulepe) ja esimeses polnud. Aga see näide kehtib ikka. Igatahes tuleb mulle see näide ikka ja jälle meelde, kui keegi lobiseb pikalt minuga mingil teemal, millesse ma ei soovi süveneda ja mis minu jaoks absoluutselt tähtis ei ole (näiteks räägib mingitest teistest inimestest).
3. Olen oletustest vaba
“Leia endas julgust küsida küsimusi ja väljendada seda, mida tegelikult tahad. Suhtle teiste inimestega võimalikult selgelt, et vältida arusaamatusi, kurbust ja draamasid. Vaid selle ühe kokkuleppe abil võid elu täielikult muuta.”
Seda olen vähem või rohkem teadlikult juba vaikselt ka harjutama hakanud. Minu jaoks on olnud keeruline mõelda ja välja öelda, mida ma tahan, aga seda teadvustades saab midagi muutuma hakata. Küsin küsimusi, uurin elu ja loomulikult püüan suhelda ja väljenduda selgelt. Nii Gordoni perekoolist saadud mina sõnumite ning aktiivse kuulamise (sh peegeldamise) põhimõte kui ka PREP koolituselt kaasa toodud kõneleja-kuulaja tehnika on siinkohal väga abiks.
4. Annan endast alati parima
“Sinu “parim” muutub pidevalt – see erineb, kui oled terve või haige. Mis tahes olukorras lihtsalt anna endast parim, ja sa ei mõista enam enda üle kohut, ei kohtle end halvasti ega kahetse.”
Siin pikalt haige olles on selle teadvustamisest väga palju kasu olnud, et mu parim on muutumises. Kui tänases olukorras on mu parim käia lastega mitu tundi õues, pesta pesu, teha mitu korda päevas sooja toitu ja leida võimalused lastega mängimiseks, siis mõnel päeval on mu parim see, et teengi ainult ühte või kahte asja. Minu jaoks on olnud abiks ka see, et raskematel aegadel ja päevadel mõtlen läbi ja kui vaja panen endale külmkapi peale ühe või kaks tegevust, mille täitmisel saan õhtul mõelda, et päev oli edukas.
Kõik saab alguse otsusest
Selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta. Ei saa ju oodata erinevat tulemust tehes kõike kogu aeg samamoodi. Millegi muutmiseks tuleb vastu võtta otsus, mida muuta ja millal muuta. Otsuse vastuvõtmisega annan iseendale signaali ja muutun teadlikuks mind ümbritsevast, oma mõtetest ja tunnetest. Siis ja ainult siis saan ma märgata ja muuta oma mõtteid, oma sõnu, vältida isiklikult võtmist ning oletuste tegemist ja anda endast olukorras parim.
“Neljas kokkuleppes“ paljastab don Miguel Ruiz ennastpiiravate, elurõõmu röövivate ja asjatuid kannatusi tekitavate uskumuste juured. Iidsel tolteegi õpetusel põhinev raamat pakub jõulise käitumisjuhise, mis võib kiiresti muuta meie elu uueks vabaduse, tõelise õnne ja armastuse kogemuseks.
„Don Miguel Ruizi raamat on nagu maanteekaart, mis juhatab valgustuse ja vabaduseni.“
Deepak Chopra, „Edu seitse vaimset seadust“ autor
„Inspireeriv, mitme suure õppetunniga raamat …“
Wayne Dyer, „Tõelise maagia“ autor
„Ruiz eristab tolteegi õpetusest olulisima Castaneda vaimus, väljendades selgelt ja laitmatult, mida tähendab nii meestele kui ka naistele elada tänapäevases maailmas rahumeelse sõdalasena.“
Dan Millman, „Rahumeelse sõdalase tee“ autorDon Miguel Ruiz sündis Mehhiko maapiirkonnas ravitsejate peres, kus teda kasvatasid tervendajast (curandera) ema ja amaanist (nagual) vanaisa. Perekond ootas, et Miguelist saab tolteekide sajanditevanuse tervendamisõpetuse ja esoteerilise tarkuse edasikandja. Migueli aga ahvatles moodne elu. Ta asus õppima meditsiini ja omandas kirurgi kutse. Migueli elu sai uue pöörde pärast kehavälist kogemust 70-ndate aastate alguses. Ruiz oli ühel hilisõhtul autot juhtides rooli taga magama jäänud ja ärganud, kui auto vastu betoonseina kihutas. Don Miguel mäletab, kuidas ta väljus oma kehast ning jälgis end kõrvalt, kuidas ta oma kaht sõpra autost välja toimetas. Kogemusest vapustatuna alustas mees intensiivseid eneseotsinguid. Ta pühendas end esivanemate iidse tarkuse tundmaõppimisele – harjutades innukalt ema kõrval ja täiendades end õpipoisina amaani juures Mehhiko kõrbes. Unenägudes õpetas teda ka lahkunud vanaisa. Tolteekide traditsioonis juhatab nagual inimese tema isikliku vabaduseni. Don Miguel Ruiz, Kotkarüütli liinist pärinev nagual, on pühendanud oma elu iidse tolteegi tarkuse levitamisele. (Rahva Raamat, 15.02.18)
Tegutse teadlikult 